Lümfimassaaž

Lümfimassaaž on õrn, aeglane, rütmiline massaažiliik, mis arvestab lümfisüsteemi anatoomiat ja füsioloogiat. Tõsine turse nõuab ka sidumist ja võimlemist. Lümfimassaaži algkursusel omandatud võtetega saab aidata lihtsamate tursete, näiteks hüppeliigese väljaväänamise järgse paistetuse puhul. Kauaaegse turse, elevantsuse või vähioperatsiooni järgse patoloogilise lümfödeemi puhul tuleb üles otsida litsenseeritud lümfiterapeut.

Kompleksne lümfiravi „KPE“ koosneb manuaalsest lümfidrenaažist (MLD) ehk lümfimassaažist, kompressioonravist ehk tursunud jäsemete sidumisest ning liikumisravist kompressioonsideme sees. Lümfisoonte ja lümfisõlmede ülesandeid on arstiteaduslikult selgitanud 1930. aastal taanlane Thomas Barthold väitekirjas „Lümfisoonestik eemaldab organismist jääkaineid“.

Inimesel on umbes 600-700 lümfisõlme, mis paiknevad enamasti rühmiti. Nende läbimõõt on 0,3cm – 3cm, kujult ovaalsed, ümmargused või neerukujulised. Lisaks filtreerimisele on lümfisõlmede ülesanne lümfivedeliku rikastamine kaitserakkudega, mis oleksid suutelised kehale kahjulikke sissetungijaid ära tundma ja hävitama. Lümfisõlmedest veeninurga suunas viivad puhastatud ja kaitsejõulist lümfivedelikku suured lümfisooned, mida nimetatakse lümfitüvedeks ja -juhadeks. Kuni lümfisõlmedeni toovad alles puhastamist ootavat „reovett“ kollektorsooned, mis koguvad endasse kokku loendamatutest prekollektorite harusoontest saabuva jääkaineterohke vedeliku.

Meie tavapärane ettekujutus, et veri viib kehasse laiali hapnikku ja toitaineid ning toob tagasi süsihappegaasi ja jääkaineid, on ekslik, sest otse verekapillaaridesse pääsevad kudedes toimuva mikrotsirkulatsiooni käigus tagasi jääkainetest ainult need, mis on vesilahustuvad ja väikemolekulaarsed. Kõike vähegi suuremat, mis peab keha ainevahetuses ühest punktist teise liigutatud saama, nimetatakse lümfikohustuslikeks aineteks. Kõik lümfikohustuslikud ained, sh ka seedesüsteemist imenduvad toitained, peavad läbi käima lümfisõlmede turvakontrollist ja filtritest ning pääsevad ühtsesse vereringesse alles kaela juures veeninurga kaudu. Lümfisoone sein koosneb kolmest kihist nagu veenidelgi ja sisaldab kokkutõmbumisvõimelist seinamuskulatuuri. Angionid tõmbuvad rahulolekus vaheldumisi ka iseenesest kokku, seda nimetatakse angiomotoorikaks. Keskmine kontraktsioonide sagedus on 8–12 korda minutis. Maksimaalne soonesisene rõhk, mis angiomotoorikat põhjustab, on 8 mmHg, suurem rõhu tõus viib sageduse vähenemiseni. Lümfangionite kokkutõmbeid soodustab parasümpaatiline innervatsioon, inimese puhkuse-, rahulolu-, heaolutunne. Sümpaatiline impulss – valu, viha, hirm, ärritus – aga tekitab lümfisoonte spasmi, peatades lümfivoolu. Välistest teguritest kasutab lümfisüsteem vedeliku edasipumpamise abistamiseks ära kõiki kehas toimuvaid rütmilisi kokkutõmbeid: lihaste liikumist, soolestiku peristaltikat, hingamist, isegi veresoonte pulsirütmi. See on ka koht, kus manuaalne lümfidrenaaž saab hättajäänud lümfisüsteemile appi tulla.

Lümfimassaaži seanss ehitatakse üles lümfivedeliku voolamisele vastupidises järjekorras, arvestades iga liigutuse puhul lümfivedeliku vajalikku voolusuunda. Kuna kõige peenemates lümfisoontes, lümfikapillaarides ja prekollektorites, veel klappe pole, mis neid angioniteks jaotaksid ja voolusuunda anatoomiliselt kindlaks määraksid, on võimalik just kõige pindmiste, pisemate, nahaaluste soonte võrgustiku kaudu tursevedelikku ümber suunata tervetesse lümfisõlmedesse ka siis, kui mõned lümfisõlmed mõnes kehaosas on hävinud või kahjustatud, näiteks vähioperatsiooni käigus välja lõigatud või kiiritatud.

Lümfimassaaž algab alati veeninurga ja kaela lümfisõlmede avamisest koos uitnärvi mõjutamisega, et sundida parasümpaatilist innervatsiooni lümfisüsteemi tööd käivitama seestpoolt. Kaelapiirkonna mõjutamine kuulub MLD protseduuri algusesse sõltumata sellest, kas turse on käel või jalal või üle terve keha. Alles pärast lümfisõlmede avamist tohib hakata tursevedelikku neile peale suunama: käe puhul siis mööda õlavart, jala puhul mööda reit. Kui inimene tuleb lümfiterapeudi juurde väga problemaatilise, tihke ja grotesksete vormimuutustega III staadiumi lümfödeemiga – mida tavaliselt kutsutakse elevantsuseks – võib terapeudil kuluda mitmeid ja mitmeid MLD seansse ja sidumisi – mitu päeva või isegi nädalat – enne kui ta üldse esimest korda sõrmedeni/varvasteni jõuab.

Kompleksse füüsikalise turseravi juurde kuulub kindlasti ka sidumine. MLD mõju lümfivoolu kiirenemisele (ca 10–12 korda) kestab vaid paar tundi, seejärel hakkab MLD abil ärasuunatud vedelik uuesti kogunema rakkudevahelisse ruumi. Isegi kui lümfimassaaži seansi käigus suudeti tursunud jäseme ümbermõõtu vähendada, on ilma kompressioonsidemeta see järgmise päeva seansiks uuesti oma endisele tasemele jõudnud. Lümfiteraapia ehk manuaalne lümfidrenaaž (MLD) on eriti sobilik neile, kellel on lümfiringe häired, tursed ja vedelikupeetus.

Näidustused:
– lõdvestuseks ja stressist vabanemiseks, kuna avaldab toimet vegetatiivsele närvisüsteemile
– lihaspingete ja valude leevendamiseks
– tursete raviks, mis on tingitud vähesest liikumisest, üleväsimusest, ühekülgsest tööasendist, liigsest kuumusest, hormonaalsetest probleemidest
– ainevahetushaigused
– reuma, liigese- ja sidekoehaigused
– naha- ja hingamiselundite haigused
– iluraviks: enne ja pärast ilulõikust
– aitab organismi puhastumise, mürkide väljutamise, kaalu langetamise eesmärgil
– posttraumaatilised tursed, postoperatiivsed tursed
– acne vulgaris ehk vinnitõbi
– näo ja silmade piirkonna tursed
– immuunsüsteemi tugevdamiseks
– armid muutuvad väiksemaks, pehmemaks
– rasedusaegsed tursed
– lipidoos, lipoödeemid
– migreen
– ulcus cruris, CVI II ja III staadium (lahtised veenilaiendi haavandid, veenilaienditest tingitud tursed)
– kroonilised lümfiäravoolu häired (primaarsed ja sekundaarsed)
– vähkkasvajate järgne ravi tursete korral koos sidumistega

Vastunäidustused (absoluutsed):
– tuberkuloos
– neeru-, maksa- ja südamepuudulikkus
– maksapõletik
– halvaloomulised kasvajad (võib teha arsti loal palliatiivmeditsiinis)
– ägedad põletikud (eriti tähelepanelik tuleb olla roosi e. erüsipeeli puhul)
– väljakujunenud hüpotoonia
– äge tromboos
– seletamatud nahamuutused

Vastunäidustused kaelamassaažile (suhtelised):
– väljakujunenud arütmia
– hüpertüreoos e. kilpnäärme liigtalitlus
– carotis-sinus sündroom e unearteri sündroom
– väljakujunenud siinusbradükardia

Vastunäidustused vaagna-kõhu piirkonna massaažile (suhtelised):
– akuutsed haigestumised vaagna-kõhu piirkonnas
– jämesoolepõletikud, nt. colitis ulcerosa
– seletamatud valud
– spastiline obstipatsioon